-
Pärast seda, kui ta ütles “sa ei saa”
Mu naine armastab mulle öelda, mida ma teha ei saa. Mitte pahatahtlikult. Ta lihtsalt on ettevaatlik. “Sa ei saa osta seda autot, see on liiga vana.” “Sa ei saa võtta laenu, me ei jõua tagasi maksta.” “Sa ei saa öelda oma ülemusele, mida sa tegelikult arvad.” Ja enamasti on tal õigus. Aga ühel teisipäeva õhtul, kui ta oli läinud oma õega kinno, jäin ma üksi koju. Ja ma mõtlesin: “Täna ma teen midagi, mida ma ei tohiks.”
Ma ei teadnud veel, mida. Aga ma teadsin, et tahan teha midagi, mis on natuke rumal. Natuke ohtlik. Midagi, mida mu naine ei kiidaks heaks. Ja siis ma meenutasin, et mu kolleeg rääkis ühest kohast. Ta ütles, et seal on lihtne mängida ja kiire väljamakse. Ta nimetas seda vavada online casino. Ma olin siis mõelnud, et see pole minu jaoks. Aga sel õhtul olin ma valmis.
Avasin lehe. Registreerisin ennast. See võttis aega kaks minutit. Panin kakskümmend eurot. See oli mu “rumal raha”. Raha, mille kaotamist ma ei tunneks. Istusin diivanile, keerasin teleri vaikseks ja hakkasin mängima.
Valisin sloti, millel olid mingid kangelased ja draakonid. Tundus lapsik. Aga see oli lõbus. Ma keerutasin. Kaotasin paar eurot. Keerutasin uuesti. Võitsin natuke tagasi. See oli nagu mäng, mitte nagu hasartmäng. Ma ei tundnud pinget. Tundsin ainult uudishimu.
Pool tundi hiljem olin ma ikka veel seal. Olin kaotanud umbes kümme eurot. Mu naine tuleks koju umbes tunni pärast. Mõtlesin, et teen veel paar keerutust ja siis lõpetan. Aga siis ma kogemata vajutasin “max bet” nuppu. Kõik, mis mul veel oli – umbes kümme eurot – läks ühele keerutusele.
Mu süda peatus. Ma vaatasin, kuidas rullid keerlevad. Need keerlesid igavesti. Ja siis nad peatusid. Kolm draakonit. Kuldset. Number ekraanil hakkas kasvama. 50. 100. 200. 400. 600. 750. Peatus 750 eurol.
Ma ei teadnud, mida teha. Mu käed värisesid. Ma vajutasin väljavõtmise nuppu. vavada online casino protsess oli lihtne. Paar klikki. Kinnitus. Kümme minutit hiljem oli raha mu kontol.
Mu naine tuli koju. Ta nägi, et ma istun diivanil ja naeratan. “Mis juhtus?” küsis ta. “Midagi head,” ütlesin ma. Ma näitasin talle telefoni. Ta vaatas. Vaikis. Siis ta ütles: “See on võlts.” “Ei ole,” ütlesin ma. “Kontrolli ise.” Ta kontrollis. Ta jäi vait. Siis ta ütles: “Mida me sellega teeme?”
Mida me tegime? Ma ostsin oma naisele uue talvejope. Ta oli rääkinud sellest jopest juba kaks aastat. Aga see maksis 300 eurot. Me ei saanud seda lubada. Nüüd me saime. Ma ostsin ka endale uued saapad. Mu vanad olid nii kulunud, et mu sokid said alati märjaks. Ja ülejäänud raha panin kõrvale. Sest sa ei tea kunagi.
Mu naine ütles: “Sa vedasid.” Ma ütlesin: “Jah.” Aga ma tean, et see polnud ainult vedamine. See oli ka see, et ma tegin midagi, mida ma tavaliselt ei tee. Ma riskisin. Natuke. Ja see tasus ära.
Sellest on nüüd kolm kuud. Ma olen käinud vavada online casino veel paar korda. Ainult väikeste summadega. Viis eurot. Kümme. Mitte kunagi nii suurt võitu. Aga see ei tee haiget. Sest ma mäletan seda õhtut, kui mu naine oli kinos ja mina tegin midagi rumalat. See rumalus muutis meie talve soojemaks.
Mu naine ei räägi sellest kunagi. Ta ei taha meenutada, et mul oli õigus. Aga iga kord, kui ta kannab oma uut jopet, ta naeratab. Ja see naeratus on minu jaoks rohkem väärt kui 750 eurot.
Ma olen õppinud, et vahel on hea kuulata oma sisemist rumalust. Mitte alati. Aga mõnikord. Eriti siis, kui sa oled valmis kaotama. Sest kui sa oled valmis kaotama, siis sa ei kaota tegelikult midagi. Ja kui sa võidad – siis see on puhas rõõm.
Nüüd, kui mu naine ütleb “sa ei saa”, ma mõtlen sellele õhtule. Ja ma naeratan. Ma ei ütle midagi. Ma lihtsalt naeratan. Sest ma tean, et vahel – lihtsalt vahel – ma saan. Ja see on piisavalt hea.
-
0 Replies
Sorry, there were no replies found.
Log in to reply.